Ukraina psühholoog Julija Domoslavskaja rääkis, et sõda on muutnud sõdureid ja tsiviilisikuid ning venelastesse ja vene keelde suhtumist.
Täiemõõdulise sõja algusest peale on psühholoog Julija Domoslavskaja tegelenud nõustamisega, psühholoogide koolitamisega ja sõjapsühholoogia populariseerimisega. Ta on loonud uusi koolitusmeetodeid ja -mooduleid, mis on kohandatud Ukraina tegelikkusele. Samuti aitab ta inimestel üle saada psühholoogilistest traumadest ning leida viise sotsialiseerumiseks ja üksteise mõistmiseks.
Psühholoog Julija Domoslavskaja on invasiooni algusest peale nõustanud traumeeritud inimesi, koolitanud psühholooge ja populariseerinud sõjapsühholoogiat.
Domoslavskaja märgib, et enne 2022. aasta veebruarit ei olnud Ukrainas piisavalt psühholooge, kes oleksid osanud sõjaväelastega töötada.
Sõjapsühholoogiast peab rääkima
Domoslavskaja on koostanud koolituste ja kursuste seeria, mille eesmärk on aidata psühholoogidel praeguses sõjaolukorras paremini abi osutada. Kasutatud on ingliskeelsete riikide ja Iisraeli psühholoogide uuringuid tänapäeva sõja kohta. Ta on kirjutanud mahuka õpiku „Tolerantne vestlus“, kus tutvustatakse tõhusaid meetodeid sõjaväelaste, veteranide ja sõjaohvritega suhtlemiseks. Selles eristatakse nelja kategooriat.
- Tegevsõjaväelased ja mobiliseeritud.
- Demobiliseeritud veteranid, kes naasevad rindelt sageli tõsiste probleemidega, füüsiliste ja psühholoogiliste traumadega.
- Sõdurite pered, kes valmistuvad taaskohtumiseks.
- Sotsiaalne keskkond, kuhu kuuluvad kõik elanikud: erafirmade ja avalike organisatsioonide töötajad kassiiridest arstide ja pangatelleriteni.
„Sõjaaja probleemidega tegeledes lõin treeningumooduli „Salliv vestlus“, mis õpetab kodanikele sõdurite ja sõjas kannatanud inimestega suhtlemist,“ ütleb ta. „Näiteks ei tohi pastakaga klõpsutada, sest see meenutab kuuli rauda lükkamise heli.“
„Näiteks ei tohi klõpsutada pastakaga, sest see meenutab kuuli rauda lükkamise heli.“
„Me ei tea, millal võib veteranil tulla näiteks flashback [äkiline ja jõuline traumamälestus] ja millised emotsioonid see käivitab,“ sõnab psühholoog. „Päästik võib käivituda suvalisel hetkel ja rahulikus olukorras, nii et selliseid riske tuleb minimeerida. Näiteks ei tohi inimesele selja tagant läheneda ega teda loata puudutada. Tuleb arvestada tohutu emotsioonispektriga, mis võib pinnale kerkida. Me ei õpeta tsiivilelanikele mitte lihtsalt seda, kuidas kõrvuti eksisteerida, vaid seda, kuidas elada ja austada inimeste vajadusi, kes teisi oma elu hinnaga kaitsevad. Praegu on oluline sõjakogemusega inimeste sotsialiseerimine ja kohanemine.“
Domoslavskaja sõnul tähendab täielik sotsialiseerimine seda, et inimene tunneb end kodus ja tööl rahulikult. „Näiteks naine peab teadma, kuidas sõdurit kodus vastu võtta, kassiir peab teadma, kuidas teda teenindada, ja kohvikutöötaja peab teadma, kuidas kohvi valmistades vältida konflikti sattumist.“
Vaja on erilähenemist
Psühholoogi sõnul vajavad lahingukogemusega inimesed erikohtlemist, isegi kui nad kannavad erariideid ja peale vaadates pole kohe aru saada, et tegu on sõjaväelasega. Selleks tuleb õppida tänapäeva reaalsust arvestama ning austada teiste inimeste vajadust isikliku ruumi järgi, vältida avalikus kohas ebavajalikke kommentaare ja taktitundetut käitumist.
„Kui näiteks noor mees ei paku vanemale naisele istet, võib asi olla selles, et tema riided varjavad sõjas saadud haavade arme,“ ütles Domoslavskaja. „Asi võib olla tema tervises ja sõjaväelises minevikus. Võib-olla on ta valudes ja ta tuleb rahule jätta.“
„Kui näiteks noor mees ei paku vanemale naisele istet, võib asi olla selles, et tema riided varjavad sõjas saadud haavade arme.“
Domoslavskaja rõhutab, et ühiskonnas tasub üles näidata sallivust. Kui näiteks näeme, et töö juures on mõni kolleeg olukorrast sõltumata rahutu ja närviline, on parem olukorda mitte eskaleerida. „Võib-olla on tema abikaasa praegu rindel ja ta ei tea, kas mees lahingmissioonilt tagasi tuleb,“ märgib Domoslavskaja. „See tekitab perele igapäevast psühholoogilist pinget.“
Sellist mõistmist ja empaatiat aitavadki tugevdada õpikus kirjeldatud võtted. „Üritan seda teemat populariseerida, tehes koostööd erinevate heategevusorganisatsioonidega,“ ütleb ta. „Vaimse tervise toetamises on endiselt arenguruumi. Taastamine ei tähenda üksnes majade uuesti ülesehitamist, vaid ka õppimist, kuidas uues olukorras elada.“
Ühiskonnas napib delikaatsust
Domoslavskaja sõnul napib Ukraina ühiskonnas delikaatsust, kuid seda läheb vaja eriti sõjatingimustes elades. „Kui me üksteist ei aita ja teiste inimeste eripäradega ei arvesta, siis me ei suuda tolerantset ühiskonda ehitada ja ühtsus läheb kaotsi,“ ütleb ta. Domoslavskaja sõnul on see eriti oluline siis, kui sõdurid koju naasevad ning seal uute raskustega ja kohanemisprobleemidega kokku puutuvad.
Psühholoogi sõnul üritatakse suitsiiditeemat ühiskonnas taktitundeliselt vältida ja peetakse seda ebasündsaks. Aga seejuures tuleb mõista, et praegu on abi vajavate inimeste hulk tohutu suur. Inimesed on kaotanud kodu, lähedasi, sissetuleku ja tavapärase pereelu, nad on sunnitud minema sise- või välispagulusse. Mitteametliku statistika järgi on enesetappude arv kasvanud. Domoslavskaja rõhutab, et ei tohiks probleemi edasi lükata, vaid otsida õigel ajal abi spetsialistilt. „Abi vastuvõtmine ei tähenda, et inimene oleks nõrk,“ ütleb psühholoog.
Inimvõimete piiri on raske määrata
Domoslavskaja sõnul on Ukraina rahvas, nii sõjaväelased kui ka tsiviilisikud käimasoleva konflikti tõttu üldiselt olukorras, kus inimvõimete piiri on raske kindlaks määrata. „Võib juhtuda, et pärast järjestikuseid kriise leiab inimene endas jõudu ja hakkab tegutsema, uusi ideid teostama. Näiteks kohtusin hiljuti inseneriga, kes alustas sõjaväele uute tehnoloogiate arendamist. 2022. aastal ei suutnud ta pärast lähedase inimese kaotamist endas jõudu leida, ent 2023. aasta lõpus alustas ta uut edukat projekti ja tema toodete järele on nõudlus.“
Psühholoogi sõnul kuuleb ta klientidelt sageli, et inimene on väsinud ega jaksa enam. „Hakkame välja selgitama, mis täpselt seda tunnet tekitab,“ märgib ta. „Oluline on mõista, mida täpselt inimene teha ei jaksa ja mida ta endalt ootab. See protsess aitab leida peamise vastuse ja organiseerida oma elu ümber. Muidugi võtab see igal inimesel erinevalt aega, aga inimesed hakkavad otsima viise oma probleemide lahendamiseks.“
Psühholoog kuuleb klientidelt sageli, et inimene on väsinud ega jaksa enam.
Domoslavskaja lisab, et pikaajalise kriisi tekitatud taustaväsimusest olenemata on inimesed uute tingimustega kohanenud ja leidnud endas jõu võitlust jätkata. Ta meenutab hiljutist juhtumit, kus pärast lastehaigla Ohmatdit pommitamist tormasid paljud inimesed ohust ja plahvatustest hoolimata kannatanuid abistama.
„Inimesed ei kartnud uusi raketilööke, ehkki sellistest juhtumitest teatakse,“ ütleb Domoslavskaja. „Seda oli näha ka sellest, kui kiiresti reageerisid patrullid, kiirabi, päästjad ja vabatahtlikud. Lähedal viibis ka minu sõbranna, kes hakkas plahvatusjärgsest stressist hoolimata koguma vett ja jagama seda päästetöös osalenutele. Inimesed leidsid endas jõudu edasi võidelda.“
Psühholoog tõdeb, et muidugi on ukrainlased venelaste peale vihased. Ent kuidas hakkavad need kaks rahvast pärast sõda kõrvuti elama ja kas ukrainlased suudavad kunagi venelastele andestada?
„Muidugi on sündmuste edasise arengu kohta eriarvamusi,“ ütleb Domoslavskaja. „Paljudel inimestel on Venemaal sugulased, kellega nad praegu ei suhtle, ent võib-olla see suhtlus tulevikus taastub. On inimesi, kelle sisemine psühholoogia soodustab andestamist, ja on neid, kes kunagi midagi ei andesta. Arvan, et need, kes on lähedasi kaotanud, tõenäoliselt ei andesta. Teist poolt tajutakse endiselt vaenlasena.“
„Arvan, et need, kes on lähedasi kaotanud, tõenäoliselt ei andesta. Teist poolt tajutakse endiselt vaenlasena.“
Viha tunnevad psühholoogi sõnul paljud ukrainlased. „Ühe seansi käigus tunnistas üks tüdruk, et teda saadab vihkamine iga päev. Ta rääkis: iga päev ärkan mõttega, et tahan need inimesed planeedilt pühkida, tahan, et nad kõik maa pealt kaoksid. Ja selliseid inimesi on üsna palju. See on akumuleeruv tunne. Me arutame, mida selline vihaemotsioon tema jaoks tähendab, kui ilmselge vihkamine kõrvale jätta. On aru saada, et see inimene on vaimselt kurnatud. Kui me suudame selle taustal suunata mingid emotsioonid kindlatele inimestele ja mitte keskendada sellele kogu oma tähelepanu, siis ei ole see psühholoogiliselt nii laastav. Oluline on suunata enda emotsioonid loomingulisse suunda.“
Domoslavskaja sõnul aitab viha ja vimma vastu näiteks see, kui mõelda, mida saab teha end ümbritsevate inimeste abistamiseks.